Sunday, September 13, 2015

Kõik, kõik on uus septembrikuus!

Kell näitab väga varajast hommikutundi. Esimesed päikesekiired paitavad ema nägu. Ema naeratab läbi une. Just hetk tagasi oli ta lennelnud roosa liblikana läbi sooja suvehommiku. Ritsikad ja linnud laulmas mingit isamaalist viisijuppi. Hirveke näksimas kastemärga rohtu. Ema/liblikas maandus kaunilt sillerdaval võilillel ja tema kuulmeasjandusi paitas vaikus.

Ümberringi...vaikus...MIDA!? MIKS NII VAIKNE ON!? Ema ärkab ehmatusega justkui oleks näinud midagi verdtarretavat. Kus kuradi kohas Lõvipoeg on!? Miks toas nii vaikne on!? Silmad und täis, süda metsikult pekslemas, kobab ema käega meeleheitlikult voodis. Lõvipoega pole! Nutt kurgus ja kõige kohutavamad mõtted peas, ajab ema end püsti, süda hirmust kokku tõmbudes.

Korraga kuuleb ema teisel korrusel kilkamist ja hoogsat käputamist, tuhmi mütsu, veel kilkamist ja klirinat. Kuniks ema oma unenäomaailmas ringi hõljus, jõudis Lõvipoeg salaja voodist jalga lasta, esikus jalanõud ühtlase kihina laiali laotada, trepist üles ronida, kuiva pesu käsipuudelt maha tõmmata, klaaslauda lakkuda, Tilleprintsessi portselanimarkerid lillepotti toppida ja legod laiali valada. Oh, rõõm! Jah, suvepuhkus on läbi!

Viimase kolme kuu jooksul on Lõvipoeg nii mõndagi õppinud. Tema kavasse on ilmunud ema tirriteerimise uued nipid. Ta on kasvatanud suhu 5 korralikku karbonaadihammast. Omandanud oskuse pärdiku kombel igal pool ronida. Ja saanud aastaseks! Sügis, võid tulla! Jalutame Sulle avasüli vastu! Ema, Isa, Suur Vend ja Lõvipoeg...

Saturday, June 20, 2015

Small you are, lift you must


Kuna Lõvipoeg on oma Darth Vaderist inspireeritud käitumismustrit kardinaalselt muutnud (üllataval kombel paremuse poole), siis ema on julgenud esitleda teda mõned korrad debütandina nende seas, keda ema ise kunagi hoidma pidanud on.

No mercy, no get out of jail card!

Esimene ohver: Tilleprintsess- õrnas teismeeas neiu, keda Lõvipoeg varbaotsteni jumaldab.

Esimene katsumus: lõunauinakusse suigutamine, mida Lõvipoeg varbaotsteni jälestab.

Esmalt kostsid ema kõrvu vaiksed ja printsessilikud meelitused:"Võtame pikad riided ära, eks? Nii, üks käsi...hopsti...teine käsi...hopsti! Nooh, pane peake padja peale!"

Kostus Lõvipoja esimene protestimöire.

Tilleprintsessi hääl hakkas värisema ning õige pea järgnesid juba halisev veenmine ning anuvad appihüüded sarjast:"Oh, crap, ära nuta! Miks sa nutad? Oh, god, baby stop crying!! Mis ma nüüd teen!?"

Peale mõneminutilist madinat, väljus toast õela naeratusega Lõvipoeg nutetud silmadega Tilleprintsessi süles, ise rõõmsalt ümisedes"...vana karu lõi trummi. Lõi trummi mõlki, sai jänkult kolki!"

Wednesday, June 3, 2015

Ulg, James Ulg: Armastusega Vingukülast


"Jou-jou-jou! Tõstke käed ja hüüdke koos whoop-whoop, sest dj NoSleep is in da hauss!" kostab uus ja reibas hüüd Lõvipoja voodist. Jälle on pretensioonikas Lõvipoeg otsustanud elu põnevaks teha ning leiutanud uue viisi vanemate hulluks ajamiseks. Seisab võrekas püsti ja koputab võreka servale. Lutiga. Ja kui lutt maha kukub, siis käega. Ise ennastunustavalt indiaanlaste sõjakisa tehes ning hoogsalt kisataktis õõtsudes. Ema võtab igaöise harjumuspärase kell-on-1-tiss-võreka-vahelt-sisse-ja-kohe-saab-magama-tagasi asendi sisse, kuid seekord on vaja midagi enamat. 

Kell 1:38
Ema püüab alguses heaga - paid ja musid ja silitused ja muu hellitav kräpp... Aga see valab vaid õli tulle ja disko jätkub veelgi hoogsamalt.

Kell 2:13
Ema liigub järgmise manöövri juurde - külmavereline ignoreerimine ja paar kõrvatroppe. See ei kesta kaua, sest pole olemas selliseid kõrvatroppe, mis suudaksid summutada Lõvipoja verdtarretavad huilged.

Kell 3:25
Kasutusele tuleb võtta raskekahurvägi - veenmine ja argumendid. See hetkeks isegi toimib, sest kui ema sind ikka tund aega järjest voodisse pikali paneb lolli järjekindlusega, siis ilmselgelt targem annab järele. Lõvipoeg sulgeb 20 minutiks silmad ja teeskleb magamist ning ootab, mil ema valvsuse kaotab. Et siis alustada uute ja innovatiivsete tantsusammude harjutamist.

Kell 4:07
Ema tõstab Lõvipoja suurde voodisse, kus disko summutatakse, kuid algab hoogne titejooga. Poolteist tundi kestev nonstop aelemine võtab ema-isa võhmale, kuid Lõvipoja jõud ei näi raugevat. 

Kell 5:32
Alles varajastel hommikutundidel sulgeb titediskoteek uksed ning viimased väsinud vaprad (loe:ema) taaruvad võidukalt voodisse. Peas vaid üksainus küsimus:
"Miks pagana päralt Lõvipoeg öösel sihukeseks trolliks digimuutub?"

Thursday, May 28, 2015

Maja võidab alati!

Kell on 5:27, Isa tõmbab unekoomas emale teki õrnalt peale, vaatab võrekas magavat Lõvipoega ja naeratab. 

Kaks tundi ja kakskümmend kuus minutit varem:
"Emme. Emme! Emmmeee!! EEEMAAAAA, kurat võtaks! Ma olen üleval ja nõuan, et mind kohe mu voodikesest välja võetaks!"

Ema ajab end püsti, annab Lõvipojale juua, sätib tekki, kohendab patja ning asetab unise Lõvipoja pikali, veendub, et Lõvipoeg uinub, viskab voodisse pikali, keerab võrekale selja, tõmbab teki kõrvuni, suleb silmad...kui kuuleb, et keegi peksab lutiga vastu võrevoodi võresid nagu vang plekk-kruusiga trelle. 

Mis siis ikka, harjutamine teeb meistriks. Ema ajab end püsti, annab Lõvipojale juua, sätib tekki, kohendab patja ning asetab unise Lõvipoja uuesti pikali. Veendunud, et Lõvipoeg magab, hellitab ka ise uinumise mõtteid. Hetkel, mil ema võrevoodile selja keerab, kostub sealt möire ja krohvi pudeneb laest. Lõvipoeg on välgukiirusel püsti tagasi ja nõuab, et teda tähele pandaks!

Ema ohkab sügavalt, kuid siiski annab Lõvipojale juua, sätib tekki, kohendab patja ning asetab unise Lõvipoja pikali. Lõvipoeg magab. Vähemalt emale tundub nii. Kõigest illusioon! Niipea kui ema endale teki peale tõmbab, on Lõvipoeg püsti ja üürgab kõigest kõrist. Taaskord ajab ema end püsti ja jätkab oma liinitöölise liigutust. Ja nii tosin korda järjest!!! Siiski, lolli järjekindlusega käib ema juba pool-magavat ja unest tudisevatel jalgadel püstiseisvat Lõvipoega tagasi pikali panemas...

Peale 2-tunnist treeningut on emal kannatus otsas, sest tundub, et Lõvipoeg ei suvatsegi magama jääda. Ema annab alla ja kukub voodisse, väsimusest nõrkenuna. Isa tõmbab unekoomas emale teki õrnalt peale, vaatab võrekas magavat Lõvipoega ja magavat naist ja naeratab...

Maja võidab alati! Ja ema on maja!

Wednesday, April 29, 2015

Magada või mittemagada, selles on küsimus!

Viimase paari nädala miljoniküsimus: kas Lõvipoeg üldse kunagi normaalselt magama hakkab? Ema saab aru küll, et tittesid tuleb õpetada magama ja värki, aga kas 8 kuuga ei peaks tal selge juba olema see magamine? "Panen silmad kinni, pea padjale ja magan!" Tadaaa! Pole ju mingi raketiteadus!?

Või on Lõvipoeg lihtsalt väga pikaldane kuna tal on kerged "te tõprad võtsite mu liiga vara välja!" kompleksid? Või on ema lootusetult koba õpetaja!? Või on mr Shuiga kehvad lood!?

Igastahes siiani on tsirkusepere tuvastanud neli öötüüpi: kehvad ööd, veel kehvemad ööd, halvad ööd ja põrguööd.

Kehvadel öödel ärkab Lõvipoeg kell 4 ja marutab ilma kisata kella poole 6ni. Kuid vahepeal (kell 1 ja kell 2 ja kell 3) tahab lonksu vett. Siis on vaja aknast kontrollida, kas auto on alles. Ja siis on vaja padahunnikut kohendada. Ja siis on vaja võrevoodile vastupidavustest raputamismeetodiga teha. Ja siis on vaja varbad üle lugeda. Ja SIIS on aega ka pikutada.

Veits kehvematel öödel ärkab Lõvipoeg kell 2 ja vahib poole 6ni üleval, lisandub virin. Vahepeal tahab vett, siis aknast välja vaadata, siis lutti voodi alla loopida ja voodipehmendust ülevalhoidvaid sõlmi lahti harutada. Ja siis on natuke aega pikutada.

Halvematel öödel ärkab Lõvipoeg keskööl ja magab 10min kaupa kella 4ni. Jaurab ja joriseb. Ei taha midagi. Pikutab ema najal. Või võreka najal. Või pea alaspidi padja-tekihunnikus ja üürgab.

Põrguöödel ei maga Lõvipoeg üldse ja röögib nagu kurjast vaimust vaevatu. Ei mingit pikutamist!

Hamlet, ole nüüd normaalne mees ja küsi oma pealuult vastuseid pärisküsimustele, mitte mingit eitede hala!


Saturday, April 18, 2015

Duubel 1

Ema suureks rõõmuks näitab kell väga-väga varajast hommikutundi. Lõvipoeg on maganud üle 3h. Väike protestiümin saab summutatud veega. Lõvipoeg on rahul ja uinub. Möödub veel 2h. Ka seekordne "ma olen siin, märka mind" mõmin saab vaigistatud lonksu veega ning lisaboonusena saab Lõvipoeg kuiva pepu. Veel üks uinak. Ema hakkab juba vargsi lootma, et see on see öö, mis on murdepunktiks ning sillutab tee öötissitamisvabastusele. 20min hiljem visatakse emale näkku niiskeks lutsutatud kaisuvants, lutt ja kuna ema ei reageeri, siis ka padi. Võrekast vahivad vastu kaks kurjalt hõõguvat silma. Nüüd laseb Lõvipoeg kuuldavale protestihuilge, mis meenutab indiaanlaste sõjakisa. Ema võtab julguse kokku ja proovib veega. Huilgamine kordub. Isa pomiseb midagi, keerab teise külje ning teeb seda  võimalikult teatraalselt, et ema ikka aru saaks kui ärritunud ta on. Kuna Isa pole suurem asi mölakas, leebub ta peagi ning soovitab Lõvipoja kaissu võtta. See toimib! Umbes 40 minutiks... Siis hakkab pusklemine, vähkremine ja ukerdamine. Ema proovib veel vett anda. Aga see ei toimi ja valla pääseb "lõpeta mu piinamine" kisa. Kell on 5:04 ja ema on magada saanud 2h. Pooladekvaatsena leiab ta, et varahommikune söögiaeg võib vabalt olla kell 5 ja topib juba udupasunat meenutavale Lõvipojale tissi suhu. Endamisi mõeldes, et noh, ka Roomat ei ehitatud ju ühe päevaga...

Sunday, March 29, 2015

Õpime kella

"Nonii, mina pesen küll sellest magamise-jaburdusest käed puhtaks. Ei taha mina olla osaline sellises rõlges aktsioonis!", teatab Lõvipoeg vaid 24h peale suveajale üleminekut ning klammerdub koaalana võreka serva külge.

Kell on 2:09 ja aset leiab taaskordne riigipöörde katse. Tuues vabanduseks kella keeramise ning sisemise ajataju lootusetu riknemise, on Lõvipoeg päev otsa käitunud nagu keegi oleks ta apelsini kinni pistnud.

Arutul huilgamisel pole olnud otsa ega äärt. Ei sobi vanker ega põrand ega süli ega diivan ega voodi ega Suur Vend ega Isa...emast rääkimata. Mõlemad rusikad on küünarnukkideni suus ja ila voolab ojadena. Samal ajal tilpneb keel suust väljas ning Lõvipoeg meenutab Kopsit lastesaatest Kadekops.

Magamine on pigem silmad kinni eelneva kirjelduse duplikatsioon. Sest proovi sa panna lutti suhu, kust tolkneb välja keel, paks nagu tanguvorst.

Ja õhtune magamajäämine, mis siiani on olnud paar kuud nagu palsam ema hingele, nagu päästerõngas uppujale, on muutunud taas tillukeste pügmeede rünnakuks. Hoolimata ema ennastsalgavast ponnistusest kaheksajalg tekiga desarmeerida, suudavad deemonkäed ja -jalad tekitada tohutu segaduse. Ning emal hakkab lõppema mõistus ja jaks nendega võitlusse asumiseks. Terve võrekas on Lõvipoega täis: küll ta ripub serva küljes, küll peksab voodikarusselli, küll püüab lahti harutada voodipehmendust...või sinna alla pugeda, või kõõlub lihtsalt üle serva püüdes emale südamerabandust tekitada. Magamine on viimane asi, mis mõttes.
Liikumine on nii vilgas, et isegi pilt jääb udune
Lõpuks kui ema on suutnud keerata Lõvipoja nii osavasti teki sisse, et käed-jalad ei saa kurja teha ning silmad aeglaselt, aeglaselt...veel aeglasemalt...hakkavad kinni vajuma, norsatab Isa eriti võikalt ning kogu protestiüritus saab uue hoo. Kell on 5:17. Isegi buldooseri alla jäämine ei suudaks emale tekitada rohkem frustratsiooni ja sisemisi vigastusi. Sest äkitselt on keegi lihtsalt kella keeramise kohustusega ära nullinud 7 kuu raske töö! Tahad teada, mis tunne see on? Jookse läbi maraton, mille peaauhinnaks on "Elu parim tehing", kuid peale esimesena finišeerumist teatab mingi töllakas organisatoorsest üksusest, et oled raja läbinud valetpidi... Sügelised ka sinu tagumikku, jopski!